Tänapäeval pakuvad teeäärsed stendid reisijatele tasuta tassi, kuid riigi suhe teega ulatub tuhandete aastate taha
Austraalia 9000-miilisel kiirteel 1 – asfaltlindil, mis ühendab kõiki riigi suuremaid linnu ja mis on maailma pikim riiklik kiirtee – on hulk puhkepeatusi.Pikkadel nädalavahetustel või koolivaheaegadel tõmbuvad autod tassi ja taldrikuga teeviita järgi kuuma joogi otsimisel massist eemale.
"Tass teed on Austraalia maanteereisi väga oluline osa," ütleb Driver Reviveri riiklik direktor Allan McCormac."See oli alati ja jääb alati olema."
Paljud neist tassidest on serveeritud reisivatele puhkuseautojuhtidele, kes on osariigist osariiki vedanud rahutute lastega tagaistmel.Driver Reviveri peamine eesmärk on tagada, et reisijad saaksid "peatada, taaselustada, ellu jääda" ning jätkata sõitmist erksana ja värskena.Lisakasu on kogukonnatunne.
"Me ei paku kaant.Me ei julgusta inimesi sõidu ajal autosse kuuma jooki võtma, ”ütleb McCormac."Me paneme inimesed kohapeal viibides peatuma ja tassikest teed nautima … ning õppima piirkonna kohta, kus nad asuvad."
Tee on Austraalia kultuuri juurdunud kümnete tuhandete aastate jooksul First Nations'i Austraalia kogukondade tinktuuridest ja toonikutest;Austraalia ja Uus-Meremaa vägedele I ja II maailmasõja ajal tarnitud sõjaaegsetele teeportsjonitele;Aasia teetrendide, nagu tapioki-raske mullitee ja Jaapani stiilis rohelised teed, mida nüüd kasvatatakse Victoria osariigis, sissevoolule ja õnnelikule omaksvõtmisele.Seda esineb isegi Austraalia võsapoeedi Banjo Patersoni 1895. aastal kirjutatud laulus "Waltzing Matilda" rändränduri kohta, mida mõned peavad Austraalia mitteametlikuks hümniks.
Lõpuks jõudsin koju Austraaliasse.Tuhanded teised on endiselt pandeemia reisireeglite tõttu blokeeritud.
„Alates 1788. aasta algusest aitas tee hoogustada koloniaal-Austraalia ning selle maa- ja suurlinnamajanduse laienemist – algul oli see alternatiiv imporditud teele ning seejärel Hiina ja hiljem India teele,” ütleb Sydney Livingi kulinaariaajaloolane Jacqui Newling. Muuseumi kuraator.„Tee oli ja paljude inimeste jaoks on Austraalias kindlasti kogukonnakogemus.Kui jätta kõrvale materjalid, oli see mingil või teisel kujul kättesaadav kõikidele klassidele … .Vaja oli ainult keevat vett.
Tee oli nii töölisklassi majapidamiste köökides kui ka linnade elegantsetes teetubades, nagu Sydney Vaucluse House Tearooms, „kus naised said seltskondlikult kohtuda 1800. aastate lõpus, kui olid pubid ja kohvikud. sageli meeste domineeritud ruumid, ”ütleb Newling.
Teejooks nendes kohtades reisimine oli sündmus.Teeputkad ja värkstoad olid nii raudteejaamades kui ka turismiobjektides, nagu Sydney sadamas asuv Taronga loomaaed, kus koheselt kuum vesi täitis perepiknikute termosed.Newling ütleb, et tee on "absoluutselt" osa Austraalia reisikultuurist ja osa ühisest sotsiaalsest kogemusest.
Kuid kuigi Austraalia kliima muudab selle tee kasvatamiseks hästi sobivaks, kimbutavad sektori kasvu logistilised ja struktuurilised probleemid, ütleb Austraalia teekultuuriseltsi (AUSTCS) asutajadirektor David Lyons.
Ta sooviks, et tööstus oleks täidetud Austraalias kasvatatud Camellia sinensis'ega, taimega, mille lehti kasvatatakse tee valmistamiseks, ja kahetasandilise kvaliteedisüsteemi loomist, mis võimaldab saagil rahuldada kõiki nõudluse tasemeid.
Praegu on seal käputäis istandusi, mille suurimad teekasvatuspiirkonnad asuvad Queenslandi põhjaosas ja Victoria kirdeosas.Esimeses asub 790 aakri suurune Nerada istandus.Nagu pärimus ütleb, rajasid neli venda Cuttenit – esimesed valged asunikud piirkonnas, kus olid ainult Djiru inimesed, kes on maa traditsioonilised hoidjad – 1880. aastatel Bingili lahte tee-, kohvi- ja puuviljaistanduse.Seejärel räsitasid seda troopilised tormid, kuni midagi ei jäänud alles.1950. aastatel Allan Maruff - botaanik ja arst - külastas piirkonda ja leidis kadunud teetaimed.Ta viis väljalõiked koju Innisfaili Queenslandis ja pani alguse Nerada teeistandusteks.
Nendel päevadel on Nerada teetoad külastajatele avatud, tervitades külastajaid kogu maailmast, kus igal aastal töödeldakse 3,3 miljonit naela teed.Siseturism on olnud õnnistuseks ka piirkondlikele teepoodidele.Uus-Lõuna-Walesi lõunarannikul asuvas maalinnas Berrys on peatänava taga asuvas Berry teepoes, mis asub kaupmeeste ja kodutarvete poodide vahel, külastuste arv kolmekordistunud, mille tulemusel on poe töötajate arv kasvanud viielt. kuni 15. Poes on müügil 48 erinevat teed ning serveeritakse neid ka istumislaudades ja dekoratiivsetes teekannudes koos omatehtud kookide ja skoonidega.
"Meie tööpäevad on praegu rohkem sellised, nagu olid nädalavahetused.Meil on lõunarannikul palju rohkem külastajaid, mis tähendab, et poes jalutab palju rohkem inimesi,” räägib omanik Paulina Collier."Meil on olnud inimesi, kes ütlesid:" Ma olen isegi päevaks Sydneyst sõitnud.Ma tahan lihtsalt teed ja skoone jooma tulla.'”
The Berry Tea Shop on keskendunud "maateekogemuse" pakkumisele koos lahtiste lehtedega tee ja Briti teekultuuri järgi valmistatud pottidega.Inimeste harimine teerõõmust on üks Collieri eesmärkidest.See sobib ka Grace Freitasele.Ta asutas oma teefirma Tea Nomad, keskendudes reisimisele.Ta elas Singapuris, tal oli idee teele keskendunud ajaveebi loomiseks ja kirg reisimise vastu, kui ta otsustas katsetada oma teede segamist.
Freitas, kes juhib oma väikest ettevõtet Sydneyst, soovib, et tema teed – Provence, Shanghai ja Sydney – esindaksid lõhna, maitse ja tunde kaudu linnade kogemusi, mille järgi nad nime on saanud.Freitas näeb irooniat üldises rahvuslikus lähenemises kuumadele jookidele kohvikutes: teepakkide sagedases kasutamises ja suuremas kohviteadlikkuses.
"Ja me kõik lihtsalt aktsepteerime seda ka.See on irooniline, ”ütleb Freitas."Ma ütleksin, et me oleme leebed inimesed.Ja ma tunnen, et see pole nii: "Oh, see on suurepärane tass [pakendatud teed] teekannis."Inimesed lihtsalt aktsepteerivad seda.Me ei hakka selle üle kurtma.See on peaaegu nagu jah, see on tass, sa ei tee sellest numbrit.
See on pettumus, mida Lyons jagab.Riigi jaoks, mis on üles ehitatud teetarbimisele ja kus nii paljud austraallased on nii erilised selles, kuidas nad kodus teed joovad, paneb Lyonsi sõnul kohvikutes valitsev rahvuslik meeleolu tee vanasõna kapi taha.
"Inimesed püüavad kohvist ja maitsva kohvi valmistamisest kõike teada saada, kuid kui tegemist on teega, siis eelistavad nad tavalist teekotti," ütleb ta."Nii et kui ma leian kohviku [kus on lahtiste lehtedega tee], siis ma teen sellest alati suure asja.Ma tänan neid alati selle eest, et nad natuke rohkem panustasid.
1950. aastatel ütles Lyons: "Austraalia oli üks suurimaid teetarbijaid."Oli aegu, mil teed määrati, et nõudlusega sammu pidada.Lahtiste lehtedega teepotid asutustes olid tavalised.
„Teekott, mis tuli Austraalias kasutusele 1970. aastatel, kuigi seda teetegemise rituaalist loobumise pärast palju pahandati, on suurendanud kaasaskantavust ja tassi valmistamise lihtsust kodus, töökohal ja reisil olles. "ütleb ajaloolane Newling.
Collier, kes enne 2010. aastal Berrysse kolimist oma teepoe avamiseks oli Woolloomooloo kohviku kaasomanik, teab, mis see teiselt poolt on;peatada kannu lahtiste lehtedega tee valmistamisel, oli väljakutse, eriti kui kohv oli peamine mäng.Ta ütleb, et seda peeti "järelmõtlemiseks"."Nüüd inimesed lihtsalt ei talu teekoti saamist, kui nad maksavad selle eest 4 dollarit või mida iganes."
AUSTCSi meeskond töötab rakenduse kallal, mis võimaldab reisijatel geograafiliselt määrata kohti, kus serveeritakse "õiget teed" kogu riigis.Lyonsi sõnul on ideaal muuta arusaama teest ja rahuldada tarbijate kasvavat nõudlust.
Freitas ja Lyons – teiste hulgas – reisivad oma tee, kuuma vee ja kruusidega ning astuvad kohalikesse kohvikutesse ja teepoodidesse, et toetada tööstust, mis austraallaste harjumustega ajas mõõna läheb.Praegu töötab Freitas kodumaistest reisidest ja karmist maastikust inspireeritud teede kollektsiooni kallal, kasutades Austraalias kasvatatud teed ja taimi.
"Loodetavasti saavad inimesed seda siis reisimisel oma teekogemuse tõstmiseks võtta," ütleb ta.Ühte sellist segu nimetatakse Austraalia hommikusöögiks, mille keskmes on ärkamise hetk ja ees ootab reisipäev – pikad teed või mitte.
"Olla ka ääremaal, võtta see lõkketass või hommikune tass Austraalias ringi reisides ja nautida looduse ilu," räägib Freitas."See on naljakas;Arvan, et kui te küsiksite enamiku inimeste käest, mida nad sellel pildil joovad, joovad nad teed.Nad ei istu karavani taga ja ei joo lattet.
Postitusaeg: 24. september 2021